Hüperaktiivsus ja selle põhjused

Hüperaktiivsus
Mis on hüperaktiivsus?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. Eestis on lisaks nimetusele „hüperaktiivsus“ kasutatud ka selliseid termineid nagu „üliaktiivsus, ATH, hüperkineetiline häire“. Praegusel ajal peetakse hüperaktiivsust psüühikahäireks, mitte lihtsalt lapse omapäraks juhul, kui see on keskmiselt või tugevasti väljendunud. Vähemalt keskmise raskusega hüperaktiivsusega laps ei suuda tavapärastele käitumisreeglitele alluda. (Susi 2001)

Hüperkineetiliste häirete alaliikideks jaotamisel valitseb ebakindlus. Siiski on pikaajalised uuringud näidanud, et puberteedi- või täiskasvanuikka jõudmisel sõltub tulemus palju sellest, kas häirega kaasnes agressiivne, delinkventne või sotsiaalselt ebakohane käitumine. Järelikult baseerub nende häirete jaotamine alaliikideks selliste kaasnevate sümptomite olemasolul või puudumisel. (RHK-10, F90.0)

Hüperaktiivsuse põhjused:

• Hüperaktiivsuse põhjusi on otsinud paljud erinevate maade teadlased. Praeguseks on kinnitust leidnud mitmesugused hüperaktiivsust tekitavad või soodustavad tegurid: närvisüsteemiga seotud põhjused. Teaduslikes uuringutes pole leitud kindlat kinnitust oletusele, et hüperaktiivsetel lastel esineb alati mingi ajukahjustus. Mõnede uuringute tulemused tõestavad, et sünnitraumaga või sünniaegsest hapnikupuudusest tingitud ajukahjustusega lastel esineb hüperaktiivsust eakaaslastega võrreldes sagedamini. Paljud hüperaktiivsed lapsed on olnud sündides madalkaalulised. Nende laste emad on keskmiselt nooremad kui hüperaktiivsuseta laste emad. (Susi 2001)
• Pärilikkuse selgitamiseks on uuritud hüperaktiivsete laste lähisugulasi ning võimalusel kaksikõdesid-vendi. On leitud, et 20-32% hüperaktiivsete laste vanematest või kaksikõdedest-vendadest on samuti hüperaktiivsed. See annab tunnistust, et vähemalt osal lastest on hüperaktiivsuse avaldumiseks olemas pärilik eelsoodumus. Ümbritseva keskkonna mõjutused. Ümbritseva keskkonna mõjusid on otsitud peamiselt lapse lähisuhetest. On leitud, et hüperaktiivsete laste vanemad enamasti keelavad ja kamandavad lapsi, mitte niivõrd ei suuna ega õpeta. Peetakse aga tõenäoliseks, et hüperaktiivse lapse enda käitumine tingib tema vanemate sellise kasvatusstiili. Väga tõenäoline ongi, et hüperaktiivsus kujunebki paljude erinevate tegurite koosmõjul. (Susi 2001)

Hüperaktiivsuse esinemine:

• Hüperaktiivsuse hindamine sõltub paljuski sellest, kui rangeid nõudmisi lapsele esitatakse. Väga rangete käitumisreeglitega kultuurides on hüperaktiivsuse sagedus tõenäoliselt suurem kui vabamat käitumist lubavates ja lapsele vähem nõudmisi esitavates kultuurides. Keskmiselt 3-5% lastest on hüperaktiivsed, mõnede uuringute andmetel isegi 20%. Eestis tähendaks see umbes 7000-12000 hüperaktiivset last vanuses 0-15 aastat. Eestis elavate hüperaktiivsete laste täpne arv ei ole teada, kuna ei ole läbi viidud vastavaid uuringuid. Paljud neist ei jõua erinevatel põhjustel erialaspetsialistide vaatevälja. Poisse on hüperaktiivsete laste hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Poiste ja tüdrukute suhe on keskmiselt 3:1 poiste kasuks. (Susi 2001)

Kasutatud kirjandus:

Malle Roomeldi, Lemme Haldre, Anu Susi, Lea Metsis, Riina Kõrgessaar (2003). Hüperaktiivne laps. Tartu Ülikooli Kirjastus.

http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm

Avalehele

---